Sõjajärgne individuaalelamu Nõmme miljööalal

Magistritöö käsitleb Nõmmele II maailmasõja järgsel ajal ehitatud individuaalelamuid ning kõnealuse hoonetüübi problemaatikat praegusel Nõmme miljööväärtuslikul hoonestusalal. Magistritöös vaadeldakse individuaalelamut kui nähtust omas ajas: antakse lühiülevaade sõjajärgsest elamuehitusest, normatiividest ja piirangutest ning individuaal- ja tüüpprojektidest. Käsitlemist leiab tugevate arhitektide pärand sõjajärgsel Nõmmel ning omanike võimalustest ja positsioonist tulenev n.ö. sotsiaalne kihistumine. Hoonete ehitusliku kehandi kõrval hinnatakse seega ka individuaalelamute inimlikku mõõdet ning tähendust eestlase koduna rasketel aegadel. Toonase individuaalelamu olemuse paremaks mõistmiseks, antakse lühike ülevaade

hoonetüübile iseloomulikust haljastusest, kujundusvõtetest aias ning interjööris.

Magistritöö analüüsib Nõmme miljööala inventeerimise mahuka väli- ja arhiivitöö põhjal kogutud statistikat ja esitab peamiselt autori originaalse fotomaterjaliga

illustreeritud näiteid hoonete erinevatest tüüpidest, ajastuomastest kujundus- ja dekoorielementidest. Hoonetüübi analüüs aitab teadvustada ka selle nõrku külgi - ülimat tundlikkust ehituslike muudatuste, juurde- ja pealehituste suhtes.

Töö raames tegeletakse põhjalikumalt Nõmme miljööala ehitustegevust reguleerivate seaduste ja piirangutega ning juhitakse tähelepanu just selle hoonestuse tüübi ohtudele. Ühtlasi käsitletakse antud magistritöö kirjutamise ajal menetluses olnud Nõmme

linnaosa üldplaneeringut, millel on Nõmme miljööala tuleviku osas otsustav mõju.

Eelkõige aga tegeletakse miljööväärtusliku ja elukohana kõrgelt hinnatud Nõmme ning sõjajärgse individuaalelamu omavaheliste suhete ja tulevikuväljavaadetega.