Nüüdiskunst muuseumis: kuidas säilitada mittesäiliva ...

Kaitsja: Hilkka Hiiop
Juhendajad: Sirje Helme ja Anneli Randla
Eelretsensendid: Heie Treier ja Kristi Harva
Oponent: Heie Treier
Kaitsmise aasta: 2012
10.06.2012-

20. sajand nihutas drastiliselt kunstiloome piire – traditsioonilisest käsitöö ja materjalidega tegelevast valdkonnast liikus raskuskese kontseptsioonile, emotsioonile, protsessile ehk teisisõnu kõigele mittekombatavale. Nüüdiskunsti loomepraktikate efemeerset ja dünaamilist iseloomu on keeruline sobitada traditsioonilise muuseumi säilitamissüsteemi ning tekib rida küsimusi: kuidas konserveerida nüüdiskunsti ebapüsivaid loomematerjale? Kuidas koguda ja säilitada nüüdiskunsti teoste mateeriat mõtestavaid ideelisi, kontekstuaalseid, assotsiatiivseid jm tasandeid? Kas muuseumil on õigus koguda teoseid, mille füüsiline kestus on prognoositavalt lühiajaline? Kuhu positsioneerub selles dilemmas konservaator, kelle traditsiooniline erialane ülesanne on autentse ja unikaalse artefakti säilitamine? Mis siis ikkagi jääb kaasaegsest pärandist tulevastele põlvkondadele?

Neid keerulisi ja kohati ühese vastuseta küsimusi üritab Hilkka Hiiopi doktoritöö analüüsida, kaasates mõtteprotsessi muuseumispetsialistide kõrval teoste autorid ja laiema publiku. Doktoritöö laiem ülesanne on luua nüüdiskunsti säilitamisele teadlikud ja teaduslikud alused Eesti Kunstimuuseumis.

Doktoritööle on lisatud DVD kunstnikega läbi viidud intervjuude videosalvestustest, kus autorid arutlevad tööde säilitamisvisiooni üle, avavad oma loomeprotsessi, -meetodeid ja –vahendeid.




Kokku: 1